Enne Darwini hakkas juba vaikselt ärevus peale jõudma, kuna veel miljon asja oli enne äraminekut vaja ära teha, kõige tähtsam neist - automüük. Kuna meil oli lennuni kuskil nädal, siis polnud see just pikim aeg, et selle tähtsa asjaga ühele poole jõuda ja otsustasime müügi kiirendamiseks ka numbrimärgid ära vahetada. Eelnev NSW tuli NT omade vastu vahertada. Olime varem igalt poolt kuulnud, et see on üks hirmus raske ja ilmvõimatu teekond Narnias, kuid tegime veidike uurimustööd ja ei tundunud nagu nii hull midagi. Kõigepealt panime netis autole roadworthy ja compliance check aja kirja, kus kontrolliti 15minuti jooksul, kas autol kõik põhiasjad töötavad ja tsekiti ka mootori-ja muid numbreid, millega kontrolliti auto ajalugu. Kui sellega ühele poole saime, siis läksime sinna samma kõrvale nö Austraalia ARKi, auto numbrimärgid peos, lisaks veel tõendid, et oleme autoomanikud, muud elukoha andmed ja passid ja jutud ning oligi kõik. Kokku läks sellega pool tundi järjekorras passimist ja paari soti võrra kergenes ka rahakotike. Samal ajal oli meil juba auto ka müügis ja 2 inimestki käisid seal samas ees autot vaatamas ja testimas. Uued numbrimärgid peal ja saigi juba auto samaks õhtuks müüdud. Jubelibedalt läks see variant meil, olime rahul, kuid süda igatsust täis. Müüsime oma kalli kodu ja maailma parima auto maha. Erkol juba kindel plaan kunagi uuesti see sama auto omale soetada.
Sellised üherealised maanteed olid Cairnsist Darwini ja vastu tulid 50meetrised rekad, megajubeee
Säänsed pahapoisid
Niisama änksa puu
Edith falls
Mõnna Mataranka soojaveeallikas. Pärast nelja päeva kõrbes sõitmist oli see parim asi maailmas
Meie kiisu uute märkidega, igatseme
Me väike reis kaardi peal kah
Kuna ilma autota väga olla ei oska enam ja elukohta oli ka nagu vaja, otsustasime endale campervani rentida. 6 ööd läks maksma kuskil 430$, kuid vähemalt oli meil 2 in 1 olemas. Kuna Darwini ümbruses on võimatu leida kohta, kus camperiga ööbida saaks, siis otsustasime paariks päevaks Litchfield rahvusparki sõita. Olime seal niisama, lihtsalt lamasime, lugesime ja sõime ning käisime kose all veeaugus ujumas. Oli mõnus ja hea, aga hirmus palav. Üldse see Darwin oli ikka jubepalav, üldse ei suutnud olla ega hingata.
Ükspäev otsustasime ikka ühe öö linnas proovida ööbida ja sõelale jäi kasiino parkla, sest noh 24/7 seal ees autod ja no kust nad teavad, et me seal kasiinos äkki ööotsa õnne ei proovi. Jäime siis omastarust jube märkamatult salaja kuhugi tuttu, kuid kell 1 öösel tuldi ja koputati uksele ja aeti minema. Kurat, camepervaniga ikka jube raske märkamatuks jääda. Pidime siis öösel tunni aja kaugusele telkimisplatsile sõitma, kus ka ülejäänud viimased ööd veetsime. Vähe tüütu oli edasi tagasi sõita, aga noh, ainuke tasuta koht ja mis see tund aega sõitu Austraalias ikka ära ole.
Ükspäev otsustasime ikka ühe öö linnas proovida ööbida ja sõelale jäi kasiino parkla, sest noh 24/7 seal ees autod ja no kust nad teavad, et me seal kasiinos äkki ööotsa õnne ei proovi. Jäime siis omastarust jube märkamatult salaja kuhugi tuttu, kuid kell 1 öösel tuldi ja koputati uksele ja aeti minema. Kurat, camepervaniga ikka jube raske märkamatuks jääda. Pidime siis öösel tunni aja kaugusele telkimisplatsile sõitma, kus ka ülejäänud viimased ööd veetsime. Vähe tüütu oli edasi tagasi sõita, aga noh, ainuke tasuta koht ja mis see tund aega sõitu Austraalias ikka ära ole.
Rahul
Niisama päikesepõletusest põlved ja jalad ja käed koorumas sada aastat
Erkol jubemugav teenindus
Need 2 käisid keskele kokku voodiks
Turistid ajavad närvi, me ei loe
Tita
Jälle üks veeauk
Veel veeauku
Uskumatu, et me just Põhja-Territootiumil nii palju ujumas saime käia. Kõik nii hirmutasid, et kõik kohad krokodille täis ja seal ei saa mitte kuskil ujuda, kuid hoopis vastupidi. Tuleb lihtsalt silte lugeda ja enamus kosed ja veeaugud ja soojaveeallikad on krokode vabad ja vesi on täiesti läbipaistev, puhas ja ilus
Põhja-Territooriumi tundemärk - termiidipesad igal pool
Ülejäänud päevad tsillisime niisama Darwinis, käisime marketil ja jalutasime ringi ja valmistasime oma Aasia reisi ette.
Mõnus rasvane kartul
Päikeseloojangut ootamas
Pilved jäid ette
Ega väga lemmik see Darwin ikka ei olnud - megagiga palju aborigeene iga jumala nurga peal ja nad olid niiiii hirmsad ja jubedad. Nad on ikka niii teistsugused ja metsikud. Kogu aeg räuskavad ja karjuvad üle tänava üksteise peale, käivad paljajalu ja räämas riietega. Lamavad maas, kerjavad ja joovad igal pool ning keset kaubanduskeskust kõndides last imetada ja vahepeal niisama tiss ripakil käia on ka norm. Otsa ma neile vaadata väga ei julend, ei tahtnud neid oma eksistentsiga häirida. Ma tean, et nad vihkavad valgeid, sest see on õudne, mis neile tehtud on vaid mõnikümmend aastat tagasi. Sellepärast ma neid ekstra kartsingi - ei tahtnud kivirahe alla sattuda oma nahavärvi pärast.
Tavaline hommik Darwinis, aborigeenid joovad kuskil maas.
Rohkem ma neist pilte teha ei julend, seda tehes ka käsi värises ja üritasin jubesalajane olla.
Nii Darwini ümbruses kui ka linnas sees on igal pool sildid aborigeenide alade kohta. Sinna pole ilma loata lubatud minna ja kui sa sinna alkoholi viid saad suure trahvi osaliseks. Ei sobi väga hästi kokku nende abode ainevahetusega see alkoholivariant. Muutuvad jubeagressiivseks, aga linnas ei saa keegi neile kätt ette panna.
Ikkagi uskumatu, et tänapäeval elavad nad kuskil kõrbes võssi sees hõimudena ja käivad ning kütivad seal loomi ja nii oma metsiku elu peal ära. Muidu loed selliseid jutte ainult ajalooraamatust, kuidas inimene on kunagi elanud, aga Darwinis oled sa selle sees ja see kõik toimub sinu ümber reaalajas.
Veetsimegi oma viimased 15 tundi Austraalias nagu meile ikka kohane - lennujaamas, kuna lend läks varahommikul. Üldse ei tahtnud tegelikult ära minna ja meel oli kurb, kuid pole lugu, kunagi näeme jälle.
Mees köögis ehk viimane Austraalia gurmeehommikusöök
Nägime ikka kena päikeseloojangu ka viimasel õhtul ära
Klassikaline vaatepilt
